Valed värvid
Viimased muuseumisse toodud kahetsetud ostud tekitasid inimestest nördimust eelkõige seetõttu, et hetke ajel tehtud valikud osutusid hiljem täiesti vastuvõetamatuteks. Siin on lood sinistest vannitoavaipadest ning neoonrohelisest sülearvuti kotist:
Suvel tegin remonti ja sain endale ilusa uue vannitoa. Vannitoavaibani läks aga pool aastat aega. Selle aasta jaanuaris sattusin Abakani poodi, kust oli mul vaja hoopis midagi muud. Seal meenus mulle, et keegi oli kunagi öelnud, et selles poes on soodsad vannitoavaibad. Kuna mu vannituba on nüüd palju avaram kui enne, ostsin kohe kaks vaipa. Juba uksest välja minnes hakkasin oma ostu kahetsema, sest see ei olnudki nii odav (eriti kui 2 osta). Teiseks tekkis mul kohe kahtlus ka värvi suhtes. Kodus kui ma oma must-valgesse vannituppa need sinised vaibad maha panin, tuli kohe nutt peale. See mõjus nagu rahvuslikkuse paroodia.
Kuigi kahetsen ostu igati, olen ka enda pärast nördinud, et tegutsen mingi totra hetkemõtte mõjul. Tegelikult ei taha ma ka seda teist vaipa, mis siiani maas on aga kannatan praegu veel ära. (Piret)
esmavajalikke asju nagu näiteks läppar ja muu teema, mida paari päevasteks visiitideks vaja läheb. Seega said sammud seatud poe poole, et osta üks kest, kuhu sisse saaks panna sülearvuti nii, et see oleks kaitstud ülejäänud keskkonnast, mis seal koti sees oli. Poodi läksin kinda sihiga, et osta kõige odavam variant, mis leidub, sest ei viitsinud selle jama peale palju raha kulutada, sest teadsin, et ega ma teda nagu nii väga palju ei kasuta, aga hea kui olemas on, sest vahete vahel võib ikka vaja minna. Poes selgus, et kõige odavam vutlar oli 18 eurot ja nii ma kohe oma 18 eurost lahti saingi.
Sain sellis vutlari, mis kiirgas neoonrohelisest värvist, mida püüdis maha rahustada
potisinine, aga mis ei tulnud tal üldse välja. Oma funktsiooni täidab vutlar hästi, arvuti mahub ilusti sisse, kuigi loksub seal natuke, aga kriimud ja muu jama sinnani vähemalt ei jõudnud.
Võiks nagu arvata, et probleemi ei olegi, aga kus sa sellega. Ega alguses ei olnudki, kuni see neoonroheline potisinisel taustal hakkas ikka ilgelt närvidele käima. Iga kord kui koti lahti tegin siis nagu radioaktiivne jääde kiirgas see sealt välja ja sama juhtus ka igal järgneval koti avamisel. See oli see hetk, kui sain aru, et ikka ilgelt kehva ostu olin teinud. Miks kehva? Sest arvuti loksus sees, ei mahtunud hästi kotti ära ja oli lihtsalt rõveda värvikombinatsiooniga. Samas kõrval poes oli 2 eurot kallim rahulik ühetooniline, mis nägi suht normaalne välja. Aga mis teha, raha räägib ja vahel isegi liiga kõvasti.
Siin me saame kõik aru, et 2 eurot ei õigusta sitta valikut. Nüüd ma ei olegi seda väga kasutanud enam,hakkasin muid asju läpaka kotti panema, kui oli vaja lühivisiite teha ja ei saa öelda, et ma väga õnnetu oleks, kuigi läpaka kott ei mahuta just teab kui palju, aga ei näe vähemalt halb välja. Oleks potisiniseasemel valge, oleks juba parem, aga ei ole ja nüüd saadan selle jama muuseumi ära ja saan kahetsusest lahti.
Ühesõnaga pole mõtet ilu pealt kokku hoida, ega toetada kodedate asjade ostmisega koledate asjade levimist, las nad mädanevad poeriiulitel edasi. Nii teeme maailmast ilusama koha. (Alvar)
Suur tänu värvikate kirjelduste eest!
