Viimased uudised

30 märts 2012

"Koju jõudes selgus, et mahl ei läinud tõepoolest kaotsi. Õigupoolest ei läinud mahl kuhugi."

Juba teine kahetsetud ostu saatja räägib loo beebidele või väikelastele mõeldud vidinatest, millest tegelikult kasu suurt polnud. Siin on Reeli joogitopsi lugu:


Oli 2004. aasta maikuu. Ma ei mäleta enam, kas õhtul kodust lahkudes, oli mul kohe see mõte või tekkis see alles Poe tänava apteeki nähes. Igal juhul oli mu 9-kuune tütar kruusist juues jälle poole mahlast mulle sülle lõdistanud ja see oli viimane piisk mu kannatuste karikasse. Otsustasin osta siis talle viimaks spetsiaalse joogividina, kuigi ma põhimõtteliselt enamikke taolisi lastele suunatud õpitud abitust tekitavaid asju taunisin.
Poe tänava apteegis oligi ilus roosa tassike ja ehki selle hind 85.- krooni, oli aastal 2004 päris suur summa, tundsin ma tohutut kergendust, et nüüd ei saa mahl teel suhu kuhugi kaotsi minna ja joomisele ei järgne kohe märgade riiete vahetus ning üldse kõik on nüüd kohutavalt hästi.
Koju jõudes selgus, et mahl ei läinud tõepoolest kaotsi. Õigupoolest ei läinud mahl kuhugi. Sellest tassist ei olnud lapsel võimalik üldse midagi välja imeda. Täiskasvanul õnnestus see umbes kolmandal-neljandal katsel. Mõnda aega oligi tass meil lihtsalt külaliste lõbustuseks – kõik said oma võimeid proovile panna ning mitte keegi ei suutnud esimesel korral sealt midagi kätte saada.
Ma ei oskagi öelda, miks ma seda joogitopsi apteeki tagasi ei viinud. Võib-olla seepärast, et siis ma oleksin pidanud apteekreid kuidagi sellest jooma veenma, sest pealtnäha nägi tass välja täiesti töökorras. (Reeli)