Musutavad veised, haikala-jääkuubikud ning kannuke Tšehhist
Krista saatis meile kahetsetud ostude kampaania raames kolm üpris erinevat eset koos meeleolukate lugudega. Lood räägivad suudletava lehmade kujust, mis kunagi Pärnu suveniiripoest välja sai valitud; kunagi igati uuendusliku ja põnevana tundunud haikala-kujulisi jääkuubikuid tegevast vormist ning Tšehhist, Karlovy Varyst ostetud erilise disainiga kannukesest, mille ainsaks kasutuskorraks jäi seal samas kohalike tervisevete maitsmine.
Musutavad veised: Krista Lepik,
Ostsin selle kujukese ühel nendest kenadest Pärnu suvedest, mida tudengipõlves pisut elukaaslase kodulinnas veetsime. Pärnus oli bussijaama kõrval tookord üks suveniiripood ja seal oli igasuguseid lahedaid vidinaid müügil. Sealhulgas ka kõiksuguseid musutavaid figuurikesi (tagantjärele mõeldes on isegi hea, et veised valisin, sest mälu kinnitab, et musutavad konnakesed nägid suhteliselt pornograafilised välja). Alguses mõtlesin kinkida kujukest oma vanematele pulma-aastapäevaks, aga siis ütles mingi väike sisemine hääleke, et võib-olla see polekski eriti hea mõte. Vahest neile see kuju ei meeldi. Ja nii jäid musutavad lehmakesed mõnekski aastaks kaunistamaks meie ühikatoa riiulipealset. Too tuba oli sisustatud nagunii üsna eklektiliselt, kasutades seda mööblit, mida rahaliselt piiratud oludes oli kätte võimalik saada. Nii et see kujuke sobis sinna tegelikult päris kenasti. Musutavad veised jäid kappi aga tõenäoliselt 2004. aasta suvel, mil kolisime elukaaslasega oma kolmandasse ühisesse koju. Seal ei olnud ühest küljest enam selliseid riiulipindu, millel lehmakesi eksponeerida. Teiseks mõtlesime varakult oma uue kodu lapsekindlusele (olime väga ettenägelikud inimesed, sest lapsuke hakkas ringi puperdama ja kõikvõimalikke asju näppima 2005. aasta suvel) ning panime igaks juhuks vähesedki nipsasjad kõrvale. Ning kolmandaks... noh... palun vaadake ise nüüd seda kuju ja küsige endalt, milline täie mõistusega täiskasvanu seda oma kodus eksponeerib? (Krista)
Haikala-kujuliste jääkuubikute tegemise rest:
Tudengil ikka kurk kuivab. Segad endale mõnusa joogi valmis (meie tudengipõlve üks lemmikuid oli Curacao apelsinimahlaga) ja see jook ei tohiks olla leige, vaid parasjagu jahe. Järelikult tuli meil kuidagi jääkuubikuid teha. Tallinna kesklinna ühikas elades juhtus ikka vahel, et sattusime Stockmanni. Suurt midagi sealt osta ei saanud, sest kõik oli neetult kallis (ja ongi hea, sest mine tea, mida oleks muidu ostnud). Aga see tore jääkuubikute rest oli nõnda lahe ja veel ka uudne - mõtleks, pehmest vormist saab HAI-kujulise jääkuubiku - nii et see rändas pikemalt mõtlemata ostukorvi. Koju jõudes tegime selle restiga vist ikka päris mitu korda jääkuubikuid. Samas aga ilmnes, et jääkuubikute kättesaamine kujunes parajalt tüütuks nüsimiseks. Kümme korda rohkem oli osta tavaline plastikust jääkuubiku-kilekott ning sealt oma joogi sisse kuubikutel vulksatada lasta. Ilmnes, et esteetilist vormi edastab kasutamise kiirus ja mugavus. Nii see rest siis siiulile jäigi. Miks ära visanud siiani ei ole, ei tea. Eks ta võtab vähe ruumi. (Krista)
Tervisevete degusteerimise kannuke Tšehhist:
2002. aasta suvel juhtus see, mida olime kõik oodanud: lõpetasin suvel Tallinna Pedagoogikaülikooli. Otsustasime seda sündmust elukaaslasega pisut tähistada ning sõitsime Tšehhimaale bussireisile. Fotoalbumist leidsin isegi kinnitust, et see reis leidis aset 2. - 7. juuli, nii et selle eseme ostu on võimalik erakordselt täpselt dateerida.
Bussireis viis meid muuhulgas sellisesse toredasse supelsakste poolt armastatud linnakesse nagu Karlovy Vary. Üks ütlemata huvitava miljööga linnake, kus hoolimata sellest, et giidi väitel pidi see olema rikkamat sorti turistide magnet, oli täitsa meeldiv olla ka meiesugustel üliõpilastel. Kuna mul ei olnud tookord veel konkreetset harjumust, mida reisilt suveniiriks osta (nüüdseks on mõnda aega eelistatud külmkapimagneteid), siis jäigi Karlovy Varys silma selline pisut veidra olemisega kannuke, mis oli kasulik just enam-vähem nii kaua, kui Karlovy Vary terviseallikaid külastasime. Neid oli terve hulk, igaüks ära numereeritud, mõnega seostus ka mõni legend vee jooja imepärasest tervenemisest,ning maapinnale jõudmise ajaks olid need kängitsetud purskkaevu moodi kastidesse, kust siis oli võimalik erineva soolaka maitsega vesi proovida.
Tegemist on taas nipsasjakesega, mida on mõttekam laste käeulatusest eemale hoida. Ja eks ta pisut kitšihõnguline oli ju ka. Panen selle kannuga koos kaasa Karlovy Vary piltpostkaardi. Sinna linna jõudmise ajaks oli mul konkreetne tunne, et mälestusi sellest toredast linnast pole mõtet "seebikarbiga" lörtsima hakata. Nii et ostsime sellise ülevaatliku kaardikese. (Krista)
Lisaks saatis Krista meile oma aastaid tagasi kirjutatud arvamusloo tarbimisest, kingitusest ning asjade tähendusest:
Mänguloomakese nimi oli FURBY!
Mõtlesin tükk aega, mis selle karvase ja lobiseva loomakese nimi on.
Mingil ajal oli see laste seas suur moeröögatus, aga koos patareide
tühjakssaamisega lelu ununes. Lihtsamad mänguasjad, eriti need, mis on ise ja
käsitsi tehtud, püsivad kauem kallid ja meeles.
Alguses oli see, jah, armas. Ja jube kallis ka: maksta mitusada krooni mingi
mänguasja eest, mille laps peagi nurka viskab. Vanematele on see tõde teada,
aga lapsele mitte. Ta jonnib niikaua, kuni oma tahtmise saab. Vaesed vanemad,
keda mänguasjatööstus niimoodi piitsutab!
Iga uus lelu on eelmisest arenenum ja kallim. Aga pidevalt uuenevas maailmas
ununeb ta ka kiiremini, sest asemele tulevad veel uhkemad ja kallimad. Oleks
siis veel, et selliseid mänguasju saaksid hiljem humanitaarabi korras kasutada
vaesemate perede lapsed, kuid neil on kas vedru väljas või kiip läbi kulunud,
kest “elustava” sisuta pole aga midagi väärt.
Tahaks, et ka elututel asjadel oleks rohkem “hinge”. Et kingitud vaasidel ja
nipsasjakestel oleks oma lugu isegi siis, kui nende saatus on riiulil tolmuda.
Tahaks, et jõulud ei oleks pühad, mil sugulased, sõbrad ja tuttavad püüavad
üksteist üle trumbata kaubamajadest ostetud ja, mis veel hullem, jõulude
puhul allahinnatud träniga. Et jõulud oleks mõtlemise aeg, mil peale
mõtlemise saaks tegelda loomisega: üks treib küünlajala, teine koob sokid,
kolmas seab talvistest kõrtest kokku pildi jne. Et kingitavatel asjadel oleks
oma lugu ja aasta pärast ei peaks endalt küsima, kellelt ma selle punase tassi
sain.
tudeng
(Lugu on ilmunud Õpetajate Lehes 23. novembril, aastal 2001 ning ligipääsetav veebiaadressil http://www.opleht.ee/Arhiiv/2001/23.11.01/tekstid/arvamus/2.html)
