"Hiiglase jalajälg", mis ei sobinud ei lapselapsele mängimiseks ega vannituppa vaibaks
Kaupol on lugu sellest, kuidas headel eesmärkidel ostetud asi lõpuks ei sobi mitte millekski - ei meeldi lapselapsele, ei sobi endale vannituppa. Aga samas tundub, et Kaupo enda fantaasia paneb see hiiglase jalajälg siiski tööle:
Ükskord juhtusime naisega Tartu Kaubamajja (nüüd Vana Kaubamajas) keldrikorrusele (seal müüdi igasugust pudi-padi) ja pilk jäi meil pidama kummalisele oranžile õhukesest poroloonist suure jalajälje kujutisele. Vaatasime ja kõndisime edasi, ning tulime mõni hetk külg ees tagasi - mõte oli tööle hakanud. Äkki. Mõte oli jõudnud poja-poja juurde. Ta oli sellel momendil esimene ja ainuke (nüüd on poisse juba biis kokku). Äkki poisile meeldib seda hiiglase jalajärje vaadata. Äkki paneb fantaasia tööle. Nüüd tagantjärgi avan, et kui oleksime selle koos mingist materjalist välja lõiganud ja legendi juurde jutustanud - oleks see toiminud (neid asju on palju koos tehtud) ... Siis ta kohe ära ostsime ja mõni aeg hiljem viskas noormees sellele vaid pilgu ja õnneks ei hakanud naerma ... vist diskreetsusest. Püüdsime mitte enda peale vihastada ja ostule otstarvet otsides panime ta vannituppa põrandale - sinna oli ta vist ikka mõeldud. "Jälg" hakkas käituma väga pirtsakalt, kippus kleepuma jalatalla alla - kippus endasse imama üle vanni ääre loksunud vett - oli jala all õhuke ja külm. Karistuseks rändas ta vannitoa laka peale ootama paremaid aegu. (Tegin kunagi vannituppa laudadest nn ripplae).
Nüüd uuesti seda jalajälge vaadates tulevad teised mõtted. Mida arvavad sellest jalajäljest paari aasta pärast teised neili poissi? Mida arvab esimene poiss? Kui kasutada seda jälje lõikena? Kui teha sellekujuline vorm betoonist jalajälgede tegemiseks?
(Kaupo)
