Viimased uudised

13 märts 2012

3000 eurot maksnud LCD-televiisor

Muuseumisse saabus pilt kahetsetud ostust, milleks on LCD-televiisor. Pildile lisatud selgituses arutleb televiisori omanik põhjalikult tänapäeva tarbimiskultuuri ühe külje üle - kuidas kaasaegne tehnoloogia vananeb kiiremini kui oskame arvata. Täname loo saatjat selle mõttearenduse eest!


2007. aasta lõpus ostsin ma endale LCD-teleri firmalt Samsung. Ma olin tegelikult juba aasta aega enne seda plaaninud osta suuremat televiisorit, sest olemasolev monitor-televiisor hakkas streikima. Ehk oleks teda saanud ka parandada, aga LCD-ekraanid tundusid nii ägedad ja mul oli ka nendega kogemus – nimelt oli mul arvutiekraan sellist tüüpi ja see mulle meeldis. Hakkasin siis tasapisi vaatama ja uurima, et millised on hinnad ja nii edasi. Algusest peale oli selge, et telekat ilma liisinguta ei saa. /.../ Veel pidi telekas olema vähemalt 46. tollise ekraaniga. /.../ Euronicsis töötas sõber, kes andis nõu ja vaatas välja soodsama variandi. Teleka hind oli siis umbes 33 000 krooni. Koos tagasimakse, protsendiga ja laenulepingu sõlmimise tasuga tuli aga kokku lõpp-summaks ligi 50 000 krooni (praegu siis ca 3000 eurot), mille ma järgneva 4 aasta jooksul siis ka ära tasusin.

Olles nüüd juba rohkem kui 4 aastat telekat vaadanud, tuleb märkida, et teleka üle kurta ei saa. Pilt on päris kena. /.../ Peamiselt vaatan ma telekast filme ja filmid on mulle olulised.

Ostust möödunud aja vältel on telekate maailmas toimunud suured muutused nii sisu kui ka hinna osas. Peale on tulnud uued ekraanitehnoloogiad nagu näiteks 3D nutiteleviisorid, vanemat tüüpi mudelid ei ole samas kuhugi kadunud, küll on need aga järjest odavamaks muutunud. Nii saab praegu sellist tüüpi teleri, mille ma kunagi ostsin, kätte 600-700 euroga või veel vähemagagi. Seega on minu teleka hind 5 korda kukkunud ja see pole just tore tunne.

Ma saan aru, et tehnika arenemise seaduspärasus on kord selline, et tehnoloogiate arendamise maksab kinni tarbija, kes peab alguses maksma toote eest üüratuid summasid, et siis hiljem võiks toode odavamaks muutuda ja levida massidesse. Jah, ma saan aru, aga siiski on ikkagi väga kehv tunne, kui oled ostnud ühe enda sissetulekute kontekstis hirmkalli asja, oled 4 aastat pidanud ennast piirama ja maksma veel pangale peaaegu poole hinnast ning selle kõige juures on eseme väärtus sedavõrd devalveerunud.

Asjad on üldse viimastel aegadel kuidagi devalveerunud. Mäletan lapseeast, et nõuka-aja lõpupoole käis ema Londonis sugulase juures ja tõi sealt ilusa punase sang-maki Sharp. Kuidas me seda asja siis silitasime, uurisime ja vaatasime. Esialgu ei söendanud muusikat kuulatagi – see tundus olevat pühaduseteotus. Siiski panime mingi hetk kasseti ikkagi sisse ja kuulasime siis hardunult,  istudes tunde ümber välismaise imeasja. Mina veel mõtlesin, et saan selle kunagi emalt ehk omale päranduseks. Kassetikaid tehti ka ju Nõukogude Liidus (ega neidki polnud saada), aga Sharp oli midagi sellist, mida võisid kutsuda inimesi külla vaatama. Ja inimesed käisidki. Hiljem tuli Sharp kahjuks rahapuudusel siiski maha müüa ja me saime selle eest märkimisväärse hinna.
Üht sellist tüüpi töökorras makki nagu see toonane Sharp nägin nüüd hiljuti ühel täikal, kus selle eest küsiti 5 eurot. Mitte keegi ei vaadanud ega tahtnud. Jah eks see ole ka õige – tutika koos garantiiga saab  ju 10-kaga poest, kus neid vedeleb kuhjaga konteineris.

Mina aga istun ja vaatan oma elu kõige kallimat ostu – televiisorit – ning saan aru, et selle eest saaksin ma praegu parimal juhul 100 eurot kätte, kui tahaks näiteks „Soovis” maha müüa. Aga vaimseid väärtuseid, jah, vaimseid väärtuseid, mida olen sellest telekast saanud ja veel saan, neid on muidugi lõputult. (anonüümne)